Ma ei saa üle ega ümber lääne ühiskonna kahepalgelisusest; antud juhul võtaks
teemaks lintšimise. Kes ütles, et lintšimine on ajaloohämusse
vajunud agressiivsete ameeriklaste pärusmaa? Mõelgem järgi.
Tõsi, kunagi nad tõesti lintšisid nii, et tükid taga. Näiteks ärakaranud neegreid,
aga ka teisi selle, kes mingil kombel kogukonna seaduste
vastu eksisid — näiteks kusagilt midagi ära virutasid, andestamatult
kellegi au haavasid või toonases veel metsiku lääne laialipillatud
asumites mõistetamatut segadust ning jama põhjustasid. Lugege
näiteks Faulknerit. Okei, mingil hetkel keelati ära ja enam
nigereid ei rapita. Samm mõistvama ühiskonna poole, või kuidas.
Aga see on fassaad. Euroopas lintšitakse rahulikult edasi, omakohtu vormis, jõhkralt,
küüniliselt ja kõigele sülitades.
Siinkohal räägin organisatsioonist, mis kannab nüüdseks surnud seltsimees Wiesenthali
nime. Wiesenthali keskuses töötab pungissilmne agressiivne
hull, keda kutsutakse hellitavalt “natsikütiks” ning kelle
käitumiskeel meenutab kurjategijate oma halvimatest filmidest
— teate küll neid mehi, kes iga uue ohvri puhul oma püssikabale
sälgu sisse lõikavad. See on nagu viisaastakuplaani täitmise
aruanne, plaani ületamise kinnitus. Kellest jutt? Aga kellest
muust kui Zuroffist, meilegi teada-tuntud inimjäägrist, ajaloolise
pasa sees kõrini sumpavast kättemaksuinglist.
Viimati õnnistas härra Zuroff Austriat,
nimetades seda riiki natside paradiisiks. Austria võimuorganid
aga vaikivad allaheitlikult, selle asemel, et ühiskondlikul
areenil juba ammu liiga ülbeks läinud Zuroff lõpuks ometi
räigete ja aluseta süüdistuste levitamise ning küünilise
laimu eest rahvusvahelise kohtu ette tarida. Kuss on teisedki.
Meil siin toimus — kah mitte ammu
— vana teatrietenduse järjekordne vaatus, nagu ikka, Männili
teemadel. Zuroff leidis, et Männil on natsisiga. Asja arutas
Eesti kohus, tuhniti materjalides ning lõpetati vanainimese
kiusamine kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kohus on rääkinud
ja kohus — mingite kummaliste tavade tõttu — Euroopas ju
asjad ka paika paneb. Enamasti.
Zuroffi puhul mitte.
Zuroff teatas otsesõnu, et tal on
Eesti kohtust savi, et Wiesenthali keskus peab Männilit —
hoolimata igasugusest kohtuotsusest — endiselt natsikurjategijaks.
Küllap on Zuroffi revolvris olev ja Männili jaoks määratud
kuul seal lihtsalt lähitulevikku ootamas, sest mees on näidanud:
teda huvitab vaid see, mida ta ise räägib.
Asjal on laiem taust. Eesti on Euroliidu
liige, järelikult tunnistatud kõlblikuks ka oma õigussüsteemi
poolest. Zuroff aga, kes meie kohtule sülitab, on sellega
avalikult öelnud: Euroopa kohut, Euroopa õigussüsteemi ei
eksisteeri, et see on labane luul, ei muud. Eksisteerib Wiesenthali
õigussüsteem.
Loomulikult järgneb mõista andmisele
vaikus — riiaka ja hasartse jahtipidava juudiga ei taha keegi
vaidlema hakata. Kahjuks. Sest mehe lintšiv lõugadelaiutamine
on tõesti üle mõistuse liiale läinud.
Meenutuse korras, sellest ajast saati
kui Zuroff Eesti oma luubi alla võttis (minu meenutamist
mööda aastal 1992), on meie riigiametnikud teda korduvalt
väga kõrgel tasemel vastu võtnud. Miks, jääb mulle siiani
arusaamatuks — eriti kui meenutada, mil moel lahendas tülika
taadi probleemi Island. Kuulutas ta lihtsalt persona non
grataks ja moos, Islandisse näpp püsti süüdistusi karjuval
prohvetil enam asja ei ole.
Meenub kolme karu muinasjutt, kus
vastik tütarlaps Maaša karude kausid tühjaks sööb, aga miskipärast
on kõne all alati selle kõige väiksema ja kõige nõmedama
karu tühjakstehtud pudrukauss.
Meenub muudki. Tunnen isiklikult paljusid
juute, kes iga Zuroffi uue etteaste puhul peast kinni haaravad,
sest tarkade ja kultuursete inimestena teavad nad hästi —
kusagil on piir, mis ajab nii-öelda koti lõhki.
Hämmastav sarnasus on maailmas ringiülbaval
Zuroffil vene spioonijuttudega. Just 40ndatel aastatel kirjeldas
antud žanr zuroflikke tegelasi kui vaenlase provokaaatoreid.
Nii tundub ka täna: kellelgi peab olema väga halb, et Zuroffil
hea oleks — ja nii iga päev. Mistap tõstatan avaliku küsimuse:
aga äkki, head inimesed, on onu Efraim tõesti neonatside
agent, kes hoiab kliima Euroopas viimastele väga soodsas
suunas, üritab n.ö. asja plahvatama panna? Ehk polegi nii
võimatu?
Tänasel päeval pole antisemiit enam
see, kellele ei meeldi juudid vaid see, kes ei meeldi juutidele?
Mõtteainet peaks jätkuma, kindel on
aga, et Efraimi käitumine ja teod niigi kõikuva stabiilsusega
Euroopat mitte kuidagimoodi stabiilsemaks ei tee.
delfi.ee
|