Zuroff esineb tõe eest võitlejana, kellele teevad tõsist muret katsed võltsida holokausti ajalugu. “Ma võitlen ajaloolise tõe eest,” ütleb ta. “Ma usun, et parim ajalootund on see, kui suudame süüdlase vastutusele võtta veel tänapäeval.” Kas Eestis on Zuroffi viidatud teemad maha vaikitud? Ei ole, kuid neile on lähenetud tasakaalukalt ning eelkõige ajaloouurimise vaatenurgast.

Praegust olukorda sobib iseloomustada, parafraseerides tuntud Saksa ajaloolase Ernst Noltke kahekümne aasta tagust artiklit “Möödanik, mis ei taha mööduda” (“Vergangenheit, die nicht vergehen will”) – “Möödanik, mis ei tohi mööduda”. Ei tohi mööduda ja saada ajalooks, sest see sobib liiga hästi poliitiliste võimumängude jaoks.

Teise maailmasõja valdkonnas on Balti riikidel Venemaaga hulk põhimõttelisi lahkarvamusi. Vaatamata sellele ei saanud need mitme aasta jooksul aktuaalseks päevateemaks. Muutust võis täheldada pärast sõja lõpu 60. aastapäeva tähistamist 2005. aasta mais, mil rahvusvahelist tähelepanu köitis Eesti ja Leedu riigipea mitteosalemine võidupäeva tähistamisel Moskvas ning USA presidendi Georg W. Bushi enne seda Riias tehtud avaldus, milles ta tunnistas 1944.–1945. aastal ja pärast seda Balti riikides toimunu Nõukogude okupatsiooniks.

Revisjon on paratamatu

Järgneva ajajärgu jooksul on Venemaa üha suurendanud Balti riikide vastu suunatud propagandistlike üllitiste ja avalike mõtteavalduste voolu, milles heidetakse ette meie “fašistlikku” minevikku ja ajaloolaste revisionistlikke katseid kirjutada ümber Teise maailmasõja ajalugu, muutes Nõukogude Liidu sõjasüüdlaseks. Teatud revisjon selles vallas on aga paratamatu: erinevatel põhjustel ei käsitletud Nõukogude Liidu mõjusfääri langenud riikide ajalugu täiel määral ja objektiivselt ei ida ega lääne pool, rääkimata neist endist. Pärast Nõukogude Liidu satelliitriikide süsteemi ja tema enda lagunemist olid ka need, kes seda üldse ei soovinud, sunnitud tõdema, et Teine maailmasõda ei saanud 1945. aastaga veel päris otsa. Järelikult ei olnud veel valmis ka Teise maailmasõja ajalugu. Eestis ja mõistagi ka Lätis ning Leedus on oma maa ajalugu jõutud Teise maailmasõja kontekstis tõsisemalt uurida viimased 10–15 aastat. Sellele vaatamata on temaatika käsitlemine jäänud praeguseks valdavalt ajaloolaste pärusmaaks ega ole enam päevakajalise uudise väärtusega.

Tänapäevast rahvusvahelist õigust ning valitsevaid hoiakuid (hukkamõistvat suhtumist sõja- ja inimsusvastastesse kuritegudesse) ära kasutades on Venemaal viimasel ajal võetud nõuks taas kord süüdistada eestlasi, lätlasi ja leedulasi koostöös hitlerliku Saksamaaga arvukate kuritegude toimepanemisel. Õnneks ei piirdu meie praegused teadmised kunagiste Nõukogude propagandatrükistega. Kõigis Balti riikides on alates 1998. aastast president Lennart Meri idee tõukel tegutsenud rahvusvahelised inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjonid ning ajaloolased on põhjalikult tegelenud valdkonna uurimisega. Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse senise töö tulemused avaldati 2006. aastal ingliskeelses kogumikus “Estonia 1940–1945”.

Osalus pogrommides?

See ei takista muidugi Venemaal oma võrratult avaramaid meediaväljundeid kasutades edasi rääkida pribalt’ide aktiivsest koostööst natsidega kuritegude toimepanemisel. Selle puhul on ammendamatuks varasalveks Nõukogude Liidus vahetult pärast sõja lõppu tegutsenud nn erakorralise komisjoni materjalid, hilisemad julgeolekuorganite juurdlusmaterjalid ning rohked aastakümnetetagused propagandaraamatud. Ja kuigi Nõukogude asutuste poolt kogutud materjalides on palju väärtuslikku informatsiooni, on nende baasil tehtud nõukogulikud üldistused ja järeldused tihtipeale täiesti meelevaldsed.

Tänu rahvusvahelisele kõlapinnale pakub enim kõneainet ja püüab tähelepanu eestlaste väidetav osalus juutide arreteerimisel ja hukkamisel. Iga sellealase uurimistöö tulemuste puhul tuleb arvestada, et enamasti ei ole uurijatel olnud võimalik kasutada otseseid allikaid, sest natsirežiim püüdis vältida oma kuritegude dokumenteerimist ning hävitada kõik võimalikud jäljed. Sellest tingituna on väga oluline osa kaudsetel allikatel, millest omakorda suure osa moodustavad Nõukogude Liidu uurimis- ja kohtuorganite materjalid. Nende materjalide iseloom eeldab aga äärmiselt allikakriitilist ja konteksti analüüsivat lähenemist.

Enamik Eesti juute pages

Eesti ajaloolased on oma uuringute käigus kogunud piisavalt infot, et saada ülevaade Saksa okupatsiooni ajal Eestis juutide vaenamisega (holokaustiga) seotud olnud institutsioonidest: Saksa julgeolekupolitseist ja SD-st ning SS-i majanduse ja halduse peaametile allunud Vaivara koonduslaagri võrgustikust. Tõendusmaterjali holokausti ohvrite arvu ning hukkamiste konkreetsete asjaolude kohta on eri juhtudel säilinud eri määral ning sellest tulenevalt ei ole enamasti võimalik kindlaks teha iga üksikisiku hukkamise asjaolusid.

Teise maailmasõja aegse Saksamaa juudivastase poliitika rakendamist Eestis tuleb vaadata kolmes eraldi osas. Esmalt Saksa julgeolekupolitsei ja SD (edaspidi jupo ja SD) poolt juhitud aktsioonid 1941. aasta teisel poolel Eesti kohalike juutide arreteerimiseks ning hukkamiseks. Teiseks toodi järgnevatel aastatel jupo ja SD tegevuse raames Eestisse juute ka Saksamaalt, Tsˇehhist ja Prantsusmaalt. Kolmanda eraldiseisva peatüki moodustab aga SS-i majanduse ja halduse peaametile allunud Vaivara koonduslaagri võrgustiku tegevus.

Mitte kõik Eesti juudid ei põgenenud 1941. aasta suvel läheneva rinde eest Nõukogude Liitu, millest nad midagi head ei lootnud, vaid otsustasid jääda “tsiviliseeritud” okupandi võimu alla. Osa aga lihtsalt ei saanud või jõudnud põgeneda. Kokkuvõttes oli Saksa okupatsiooni alguseks enam kui neljast tuhandest kohalikust juudist (moodustasid u 0,4% rahvastikust) siia jäänud umbes tuhat. Väiksem osa kohale jäänud Eesti juute võeti kinni ja hukati juba okupatsiooni algpäevil üldiste tagalapuhastusaktsioonide käigus. Süstemaatilist kohalike juutide arreteerimist ja hävitamist alustas Saksa jupo ja SD siiski alles septembris.

Juutide hävitamine Eestis erines läbiviimise poolest tunduvalt Leedus (juutide osakaal rahvastikust oli enne sõda umbes 9%) ja Lätis (juutide osakaal rahvastikust 4,4%) toimunust. Seal organiseeriti Saksa operatiivgruppide “juudibolševismist” rääkiva propaganda saatel vahelduva eduga kohalike elanike juudivastaseid pogromme ning erikomandode korraldatud massihukkamisi. Sooviti jätta muljet, nagu toimuks bolševike ja juutidega arvete õiendamine kohalike elanike omal initsiatiivil, Saksa võimude poolse suunamiseta.

Eestis kujunes olukord mitmeti teiseks. Eestis pogromme korraldada ei õnnestunud ja seda peeti vähese propaganda süüks. Kui uskuda erikomando 1a ning hilisema jupo ja SD Eesti-ülemat Martin Sandbergerit, oli pogrommidest hoidumine Eestis üks osa tema sihiteadlikust poliitikast, mille eesmärk oli saavutada eestlaste usalduslik suhtumine endasse ja Saksa okupatsioonivõimu üldse. Läti kogemused olevat näidanud, et avalik vägivald, sh ka juutide suhtes, häälestas elanikke uue võimu vastu. Juristiharidusega Sandberger, kes jupo ja SD ülemana vastutas korra ja stabiilsuse eest, eelistas kasutada meetodeid, mis vähemalt näiliselt jätsid korraldatavatest repressioonidest seadusliku mulje. See tähendas teatud bürokraatlike normide täitmist: arreteerimiskorralduse vormistamist, juurdlustoimikut, ülekuulamist, otsuse kooskõlastamist jne.

Lavastatud seaduslikkus

Endiselt jäi kehtima põhimõte, et aktsioon peab paistma kohaliku initsiatiivina (formaalseid juurdlusi toimetasid eestlastest politseinikud) ning hukkamisotsused peavad täide viima eestlased (omakaitse ja politseiformeeringute liikmed). Eeldatavasti lihtsustas rakendatav kvaasiseaduslik menetlus märgatavalt eestlastest ametnike ja relvakandjate toimuvasse kaasamist. Kohalike juutide kinnivõtmine ja kadumine ei äratanud erilist tähelepanu – moodustasid nad ju vaid kümnendiku 1941. aasta teisel poolel Eestis arreteeritute koguarvust ning umbes viiendiku sel ajal hukatutest. 1942. aasta jaanuariks Eestis juute enam ei olnud. Eugenia Gurin-Loov on avaldanud nimekirja 929 hukatud Eesti juudist. Okupatsioonivõimu eest õnnestus end sõja lõpuni varjata vaid väga üksikutel kohalikel juutidel. Enim on teada see, et kirjanik Uku Masing ja tema abikaasa Eha varjasid hilisemat folkloristi Isidor Levinit. Nemad on ka ainukesed eestlased, kellele on Iisraelis Yad Vashemis istutatud vastav mälestuspuu.

Eesti territoorium ei jäänud kõrvale ka Saksamaa tavast toimetada Lääne- ja Kesk-Euroopa juudid hukkamiseks kaugemale itta. Võrreldes Poola või isegi Lätiga ei tabanud see Eestit eriti tugevasti. 1942. aasta septembris toodi Tallinna lähedale Raasiku raudteejaama kaks ešeloni Tšehhi ja Saksamaa juute, kokku 2051 inimest (mitte 6000, millele viitab eksitav kiri Kalevi-Liiva mälestuskivil). Saksa jupo ja SD esindajad selekteerisid saabunute hulgast välja umbes 600 nooremat töövõimelist inimest, kes paigutati Jägalale rajatud ajutisse nn töö- ja kasvatuslaagrisse ning saadeti järgneva aasta jooksul sealt edasi eri kinnipidamiskohtadesse. Enamik neist hukati või hukkus järgnevate sõja-aastate jooksul, sõja lõpuni elas neist teadaolevalt 74. Jägala laagri juhtkond ja valvemeeskond oli komplekteeritud jupo ja SD teenistuses olevatest eestlastest. Osa laagriasukaid hukati komandant Aleksander Laagi korraldusel ja osalusel. Ülejäänud ligikaudu 1600 juuti hukati juba nende saabumispäeval Kalevi-Liival. Nõukogude julgeolekuorganite poolt kogutud tunnistuste alusel võiks väita, et hukkamiskomando koosnes eestlastest formeeritud jupo ja SD erikompanii liikmetest. Eestlaste konkreetne roll hukkamisel ei ole siiski ühemõtteliselt selge. Selle seab kahtluse alla ühe jupo ja SD ametniku Saksamaa Liitvabariigis antud tunnistus, mille järgi olid eestlased aktsiooni vastu ja protestisid selle.

1944. aasta suve algul saabus jupo ja SD võimu alla Tallinna keskvanglasse umbes 300 Prantsusmaa juuti. Järk-järgult selekteeriti välja ning hukati nõrgemad, 34 ellujäänut evakueeriti 1. septembril Stutthofi koonduslaagrisse. Kasutada olevate andmete nappus ei luba enamikul juhtudel kindlaks teha konkreetsete isikute vahetut rolli sündmuste käigus ning sellekohastest otsestest süüdistustest on hoidutud.

Omaette peatüki juudivastastest aktsioonidest Eestis moodustavad Vaivara koonduslaagri võrgustikuga seotud küsimused. Tegemist oli 1943. aasta augustis põlevkivitööstuse tarvis rajatud töölaagriga, mis allus vahetult SS-i majanduse ja halduse peaametile Berliinis. Vaivaras asunud komandantuurile allus paarkümmend väga erineva suuruse ja tegutsemiskestusega töölaagrit, mida kirjanduses on tihtipeale ekslikult käsitletud omaette 20 koonduslaagrina. Tegelikult oli kogu Vaivara laagrite võrgustikus korraga kuni 10 000 kinnipeetavat, enamasti aga vähem (mitte 20 000, nagu tihtipeale väidetakse). Eestisse olid nad toodud põhiliselt Läti ja Leedu getodest. Enamik laagreid tegutses vaid kolm-neli kuud ning neis hoiti mõndakümmend kuni mõndasada kinnipeetavat. Pikemalt tegutsenud ning suuremad olid Vaivara, Klooga, Ereda, Kiviõli ja Goldfieldsi laager.

Vaivara laagrid olid eelkõige töölaagrid, mille tegevuse jooksul ei toimunud vangide massihukkamisi. Ligikaudu 1500 kinnipeetavat hukkus laagri tegutsemisajal alatoitluse ja raskete töötingimuste tõttu ja umbes sama palju töövõimetuid evakueeriti Eestist väljaspool asuvatesse laagritesse, kus nad hukati. Saksa vägede Eestist taandumisel evakueeriti vähemalt 3100 juuti ning katsed ülejäänuid evakueerida kestsid viimaste päevadeni. Ligemale 2500 juuti hukati aga 18.–19. septembrini Lagedil ja Kloogal. Varem, 9. septembril hukati teadmata hulk kinnipeetavaid ka Eredal, kuid puudub selgus, kas õnnestus evakueerida veel mingi osa juute. Laagri likvideerimise käigus toimunud hukkamiste otseseid läbiviijaid ei ole andmete puudumise tõttu võimalik kindlaks teha. Mõnes publikatsioonis esitatud versioon, et Klooga laagris olid hukkajateks 20. eesti relva-SS-diviisi tagavara- ja väljaõpperügemendi mehed, ei ole tõenäoline. Tõsi on küll see, et neid kaasati hukkamise päeval laagri valvesse, kuid mahalaskmiseks saabus kohale spetsiaalne sakslaste komando. Eestlaste seos Vaivara laagriga piirdus eestlastest formeeritud üksuste kasutamisega mõningate laagrite valvamisel. Laagri juhtkond ning ametnikkond koosnes eranditult saksa SS-lastest.

Eestlased püüdsid juute aidata

Võrreldes Eestis toimunut mujal Saksamaa poolt okupeeritud aladel toimunud holokaustiga võib väita, et siinsed sündmused olid ühtpidi lahutamatu osa Saksamaa poliitikast. Kokku hukkus või hukati Eesti territooriumil neil aastail üle 8000 eri riikidest pärit juudi. Toimuvat juhtisid Saksa võimuasutused, kes kasutasid juudivastaste aktsioonide läbiviimiseks tihti tööriistana kohalikke elanikke. Teisalt erines siinne praktika oluliselt kas või Lätis-Leedus toimunust (getode loomine ja hävitamine) ning sealsete sündmuste baasil ei ole enamasti võimalik Eesti kohta üldistusi teha. Eesti oludes ei tekkinud avalikku juudivastast hüsteeriat, laagritest väljaspool tööl käivad juudid kogesid tihti kohalike elanike soosivat suhtumist. Kuid nende tegelik abi sai enamasti piirduda salamahti poetatud toidupalaga või muu sellise teoga. Teatud hulga politseinike või omakaitse liikmete koostööle kallutamiseks kasutati eri mooduseid: “juudibolševismist” rääkiv propaganda, kvaasiseaduslikkuse mulje loomine juurdluste läbiviimisega jne.

Inimesed, kes osalesid natside kuritegudes, kannavad selle eest kahtlemata personaalset vastutust. Kuid uute tegelike süüdlaste tsiviliseeritud kohtupidamise reegleid arvestav kindlakstegemine ja süüdimõistmine ega ka juba Nõukogude perioodil karistatute süülisuse kinnitamine ei ole olemasolevaid allikaid arvestades tänapäeval kuigivõrd reaalne. Järele jääb võimalus lasta lendu poliitilise maiguga süüdistusi, mida kumbki osapool ei suuda ka parima tahtmise korral lõpliku kindlusega tõendada ega ümber lükata. Mis eesmärgil seda tehakse, on juba teine teema.

epl.ee