Eestlaste suhtumine juutidesse pole alati olnud kõige parem. Kuid see ähvardab
veelgi halvemaks muutuda, kui Wiesenthali keskus jätkab rünnakuid
meie õigusriigi vastu.
________________________________________________________
Meil on kahju, et juute kahe okupatsioonivõimu poolt massiliselt
hävitati – NKVD küüditas ligi 400 ja natsid hukkasid ligi
1000 Eesti juuti, vedades hiljem hukkamisele ka juute mujalt.
Kuid ma pole näinud Wiesenthali keskuse juhi Efraim Zuroffi
kaastunnet teistele rahvastele, keda Stalin massiliselt
hävitas.
Wiesenthali keskus on Armeenia genotsiidigi tunnistanud pigem vastu tahtmist.
Vististi hirmust, et teiste genotsiidide rõhutamine võiks
holokausti kuidagi pisendada.
Nii nagu ei saa kõik eestlased
olla süüdi kuritegudes, milles Ain-Ervin Mere, Aleksander
Laak, Ervin Viks jt omal ajal süüdi mõisteti, ei saa ka
kõik juudid olla süüdi Mihhail Pasternaki juhitud hävituspataljonide
roimades. Kuid Wiesenthali keskuse nimel meid pidevalt
ründav Efraim Zuroff paistab endiselt uskuvat kollektiivsesse
süüsse.
Samal ajal ootab ta meilt kohtusüsteemi,
mis ei tugineks asitõenditele vaid pelgalt eeldustele.
Zuroff paistab ootavat meilt ühiskonnakorda, millega paistsid
silma ühtmoodi nõukogude võim, mille vanglast Simon Wiesenthal
ise läbi käis ja natslik võim, mis sama keskuse rajaja
omakorda koonduslaagrisse pani. Võimud, mille kohtusüsteem
asitõendeid ei vajanud.
Zuroffilit on Eesti juba ammu
oodanud asitõendeid, mille alusel Harri Männili või Mihhail
Gorškovi süüd natsiroimades oleks võimalik tuvastada. Kuni
neid tõendeid ei ole, saaks neid paraku karistada vaid
okupatsioonivõimu ametkonnas töötamise, mitte inimsusvastaste
kuritegude eest.
Tegelikult võitleme aga meie ja
Wiesenthali keskus siiski sama asja eest. Selle eest, et
ükski võim ei saaks hakata kedagi usu- või rahvuskuuluvuse
pärast hävitama. Zuroffi ametkond loomulikult keskendub
juutide saatusele, meie võimud aga peavad keskenduma mitte
ainult juutide, vaid ka siin elanud eestlaste, mustlaste,
venelaste ning siia põgenenud ingerisoomlaste kurvale saatusele.
Zuroff võikski vaadata ka ida
poole. Kui Gestapole silmad ette andva tšekistide ametkonna
kuritegevusele panid aluse mitmed juhtivatel kohtadel olnud
juudid, ja nõukogude liidu rajajate hulgas oli väljapaistvaid
juute Trotski, Zinovjevi ja Kameneviga eesotsas, siis pärast
1938. aastat oli Stalin enamiku juhtivatest juutidest maha
lasknud. Vaid Lazar Kaganovitš jäi erandina Kremlis esiplaanile.
Natsiokupatsiooniaegne propaganda
üritas külvata eestlastes umbusku, kuulutades iga kommunisti
juudiks. Täna levib sarnane suhtumine Venemaal. Üritatakse
kõik stalinistlikud roimad juutide korraldatuks kuulutada.
Internetilehekülgedel kuulutatakse NKVD liidrid sageli
automaatselt juutideks, kuigi Eestile 1940. aastal saabunud
terroriajastul olid enamik NKVD mõrtsukaist venelased,
osa aga eestlased ise.
Hitler hävitas juute selle pärast
et nad olid juudid. Stalin hävitas juute teistel põhjendustel:
selle eest, et nad olid jõukamad “pursuid”, et nad kuulusid
juutide rahvuslikesse organisatsioonidesse, nagu näiteks
Bund, et nad olid sündinud Poolas või mõnes muus välisriigis
ja lõpuks ka selle eest, et juute ei saanud lihtsalt pidada
lojaalseks.
Juudiõigustele keskenduv Wiesenthali
keskus võib rääkida, et Hitler tappis rohkem juute kui
Stalin, kuid ei saa väita, et Stalin ei sooritanud holokaustiga
võrreldavaid kuritegusid. Ja selles kontekstis ei saa mina
aru, miks Wiesenthali keskus viskus kevadel stalinistliku
Tõnismäe pronksmehe kaitsele.
epl.ee
|