27. juuli 2009 08:00
epl.ee
 
  IIVI ANNA MASSO: Ohvrid pole konkurendid
Autor: Iivi Anna Masso, politoloog
 
  Tallinnas toimub 27. juulil konverents, mis on pühendatud natsismi kuritegude uurija Simon Wiesenthali mälestusele.
Sinna oodatakse ka Jeruusalemma Wiesenthali keskuse juhti Efraim Zuroffi, kelle sõnavõtud kommunismi ja natsismi kuritegude võrdsustamise vastu on Eestis tähelepanu äratanud.


Äsjases Jerusalem Posti kolumnis avaldas Zuroff kartust, et kommunismi kuritegusid hukka mõistev Praha deklaratsioon ja kavatsus mälestada MRP aastapäeval 23. augustil ühiselt stalinismi ja natsismi ohvreid püüab „õõnestada holokausti positsiooni ainulaadse ajaloolise tragöödiana”. Zuroff süüdistab selles „salakavalas” plaanis eriti Balti riike, kellele ta heidab ette ka natsiaegsete kuritegude ebapiisavat uurimist.


Mõte, et stalinismi kuritegude kõrvutamine natsismi omadega ja kummagi võrdväärne hukkamõist toimuks viimati mainitud tragöödia mälestuse arvelt, kõlab küünilisena, nagu võistleksid ajaloolise vägivalla ohvrid omavahel tähelepanu ja kaastunde pärast. Tegelikkuses sellist võistlust ei ole. Kaastunne ja inimlikkus pole piiratud loodusvara, nad hoopis kasvavad jagades. Mida selgemalt mõistame hukka igasuguse poliitilise vägivalla, selmet sellest olupoliitilistel kaalutlustel valikuliselt vaikida, seda paremini mõistetakse selle kõigi ilmnemisvormide ohvreid ja ennetatakse tragöödia kordumist.

Arendti „Totalitarismi lätted”

Vastuseis kommunismi ja natsismi kuritegude kõrvutamisele on teatavasti tugev Venemaal, kus selle vältimiseks tehakse isegi oma seadust. Läänes aga ei tohiks kõrvutamise mõte uus olla. Silmapaistvamaid totalitarismi analüüsijaid Hannah Arendt rõhutas kahe režiimi sarnasust juba 1948. aastal välja antud raamatus „Totalitarismi lätted”, mistõttu ta tembeldati akadeemilistes vasakringkondades külma sõja ideoloogiks. Arendt kõrvutas režiime sama enesestmõistetavusega ka kirjutades Adolf Eichmanni kohtuprotsessist 1960-ndatel, kui teave stalinlikust terrorist oli juba laiemalt liikvel.


Hitleri ja Stalini hirmuvalitsus sarnanes totaalse suletuse ja jõhkruse poolest: kummaski polnud elementaarseid isikuvabadusi, inimelu väärtus allutati ideoloogilise utoopia nõudmistele. Mõlemat iseloomustas vägivald vaenlasteks tembeldatud rühmade ja isikute vastu ning võimu meelevaldsus. Mõnede arvates oli natsism julmem, sest vaenlased valiti rassiliste omaduste põhjal, mida inimesel pole vähimatki võimalust mõjutada; klassivaenlase staatust võis mingilgi moel pidada seotuks inimeste valikute ja tegudega. Teisalt jõudis Stalini režiim meelevaldsuses kaugemale: kui natsid tegid seadused ümber, et oma kuritegusid seaduse ees legitimeerida, siis Stalini N Liidus valitses täielik seadusetus. Klassivaenlaseks võis osutuda üleöö kes tahes, ka ta enda lähikondlased.


Polegi mõttekas püüda otsustada, kumb režiim oli hullem. Praegu ei saa keegi viidata teadmatusele stalinismi olemusest. Mõned peavad kommunismi natsismist hullemaks ohvrite koguhulga tõttu, teised leiavad, et kommunismis on vähemalt teoreetiliselt ka midagi head, samal ajal kui natsism rassilise ülimuslikkuse ideoloogiana on läbinisti paha. Holokausti ajalooline unikaalsus seisnes inimeste hävitamise tööstuslikult külmaverelises tõhususes. Kommunismi vägivald oli kaootilisem, aeglasem, kauakestvam.


Zuroffi nägemus, nagu ähvardaks stalinismi ohvrite mälestus holokausti ohvrite oma, rajaneb kahetsusväärsel oletusel, nagu võiks ohvreid ja nende järglasi asetada tähtsuse järjekorda. Samas peegeldab mõte, nagu viitaks stalinismi kuritegude hukkamõist holokausti alahindamisele, Kremlis ette valmistatavat seaduseelnõu, mis tõlgendab Teise maailmasõja võitjate kuritegudest rääkimist natsismi kriminaalse rehabiliteerimisena.


Sellist nägemust esitasid Naši-noored ja Soome „antifašistid” kevadel Helsingi tänavail. Koos nendega protesis eestlaste „fašistliku” ajalootõlgenduse vastu ka end Soome islamiparteiks kutsuv rühmitus ja selle juht Abdullah Tammi, kes ründab oma veebivideotes Iisraeli ja juute, kutsudes publikut võitlema „sionistide ülemaailmse konspiratsiooni” vastu. See on klassikaline antisemiitlik retoorika. Samuti on meedias nähtud viiteid „antifašistide” seostele uusnats Risto Teinoneniga. Üks „antifašist” väitis, et Efraim Zuroff olevat toetanud Naši meeleavaldust, ehkki Zuroffilt ei saadud väitele kinnitust.

Ideoloogiline manipuleerimine

Holokausti mälestust määrib tegelikult mitte stalinlike kuritegudega kõrvutamine, vaid selle ärakasutamine ideoloogilise manipuleerimise eesmärgil, et tembeldada Nõukogude võimu alt vabanenud rahvaid. Moses Fishbein kirjutab 30. juuni Kiyv Postis, kuidas Kreml kasutab Ukraina poliitika mõjutamiseks alusetuid süüdistusi juudivastasuses.


Balti riikide süüdistamine holokausti alahindamises teenib samasuguseid ideoloogilisi huve. On kahetsusväärne, et Wiesenthali keskuse kui väärtuslikku mälutööd tegeva organisatsiooni esindaja ühineb selliste propagandistlike süüdistustega.


Õigupoolest on meie väikestel rahvastel palju ühist: kodumaatuse ja totalitarismi kogemus, edukas kohanemine diasporaas, kuid ka vajadus tõestada ikka ja jälle maailma silmis oma kodumaa olemasolu õigust. Nagu tõdeb briti kolumnist Nick Cohen, kohtab tänapäeva Euroopas antisemitismi eelkõige poliitilise kaardi vasakserval, Iisraeli ja USA vihkajate ning Hamasi-taoliste liikumiste toetajate seas. Vastuseis Baltikumi ja Ida-Euroopa iseseisvale ajaloo-tõlgendusele tuleb samast suunast, toetudes pigem sisseharjunud geopoliitilistele lojaalsustele kui mingitele sisulistele ideaalidele.


Iga okupatsioon ja diktatuur leiab oma alamate hulgas kaasajooksikuid, selles mõttes polnud Baltimaad erand ei Saksa ega Nõukogude okupatsiooni ajal. Rahvuste kollektiivne süüdistamine reÏiimide kuritegudes ei too aga lahendusi ega leppimist, vaid uusi süüdistusi ja kibedust. Nii kurjategijaid kui ka ohvreid leidub kõigi rahvuste hulgas.


Natsismi ja stalinismi kuritegude ühine meenutamine on õigustatud mitte ainult nende võrreldava ulatuse ja julmuse poolest, vaid ka nende ajaloolise seotuse pärast. Mõlemad inimvaenulikud ideoloogiad võimutsesid umbes samal ajal ja kahe hirmuvalitsuse vaheline leping võis põhjustada Teise maailmasõja kõigi kaasnevate õudustega.


Ühine mälestuspäev ei eralda, vaid ühendab rahvaid, keda need tragöödiad puudutasid. On meie kõigi huvides, et säärased sündmused enam kunagi ei korduks.

epl.ee