Miks tegi Simon Wiesenthali keskuse juhataja Efraim Zuroff eestlastele pakkumise –10 000 dollarit sõjakurjategija pea eest? Teab ta ju sama hästi kui Kaitsepolitsei, et juba KGB poolt põhjalikult läbi hekseldatud Eesti arhiivides ei leidu vettpidavaid tõendeid mõne uue juuditapja süüdimõistmiseks kohtus. Ja ühe rahamaia vanuri pealekaebus teise vanuri kohta pole ammugi mingi tõend. Sest suuliselt avaldatakse ainult armastust, kõikjal mujal – ka kohtus – kehtib paber.

Zuroffi pakkumises on aga paljuütlev klausel. Nimelt antakse preemia välja tõepärase info eest, mis aitab natsikurjategijaid kohtu ette tuua ja ka süüdi mõista. Seega saab raha kätte alles siis, kui Eesti kohus on sõjakurjategija süüdi mõistnud. Vaevalt, et keegi neid 10 000 dollarit siin üldse näeb. Ilmselt teab Zuroffki hästi, et dollarid jäävad talle alles. Harry Männili juhtum vaid kinnitab seda oletust.

Zuroff taob nagu rauda, et Männil on otseselt süüdi juutide tapmises. Selle kohtulikuks tõestamiseks olevat aga vaja Eesti valitsuse abi, kes vajalikud dokumendid USA justiitsministeeriumilt kätte saaks. Seda väitis Zuroff alles möödunud nädalal Delfi online-usutluses. Ent Kaitsepolitsei juba sai USA justiitsministeeriumi erijuurdlusosakonnalt kõik Männili minevikku puudutavad dokumendid. Ja nendeks “pommdokumentideks” osutusid Kapo enda saadetud koopiad Eesti arhiivides leiduvatest paberitest, mis korduvast lehitsemisest arvatavasti juba narmendavad. Männili süüd juutide tapmises need aga ei tõesta: 1995. ja 1998. aastal on Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl seda ka avalikult kinnitanud. Naiivne oleks arvata, et Zuroff seda ei tea.

Zuroff vajab ilmselgelt mõnd uut juhtumit, sest Männilist lõpmatuseni toituda ei saa. See ongi 10 000 dollari pakkumise tagamõte. “Simon Wiesenthali Keskuse töö tulemuslikkuse ja rahastamise vahel otsest sidet ei ole, kuigi loomulikult tahavad inimesed toetada organisatsiooni, mis ainult ei taha väljendada soovi mingit eesmärki täita, vaid ka täidab seda,” rääkis Zuroff Delfile.

Kui Zuroff kaevab välja üha uusi juhtumeid – isegi kui need kunagi kohtusse ei jõua – siis ongi ta eelmainitud eesmärgi täitnud. Sellele viitab Pihlile värskelt üle antud nimekiri 17 politseipataljonlase nimega, kes võisid 1942. aastal osaleda 2500 juudi massimõrvas Valgevenes Novogrudoki asula lähistel.

Zuroffi tegevust võiks muidugi eirata, kui selles ei peituks võimalik päästikuefekt. Natsiküti ärritavad avaldused on nimelt vesi antisemitismi veskile, mis Iisraeli-Palestiina konflikti ajel Euroopas niigi pead tõstab. Kaua suudab eestlane olla salliv, kui talle öeldakse: “Teie riik tahab astuda Euroopa Liitu, NATOsse. Me käime Männili juhtumi välja, kui vaja.” (Zuroff 2001); “Ma kavatsen teha avalduse, et nendele (Balti - P. E) riikidele kuulutataks turismiboikott, ärimehed aga lõpetaksid nendega kauplemise.” (Simon Wiesenthal 2002)?
Zuroffi viimased avaldused väärivad seetõttu hoolsat lugemist. “Samal ajal tegeleme üha rohkem kaasaegse antisemitismiga, ning aja möödudes suuname üha rohkem pingutusi ning vahendeid võitlusele (mis põhiolemuselt on sarnane natside asjus õiguse jalule seadmisega),” kinnitas natsikütt Delfile. Usun, et Efraim Zuroff siiski ei taha sütitada eestlaste ja juutide vahel vaenu, kuigi 10 000 dollari pakkumine ei mõju suhetele küll kuidagi positiivselt.

Läti valitsus lükkas Wiesenthali keskuse pakkumise tagasi. Läti riik tuleb sõjakurjategijate kohtulikule vastusele võtmisega ise toime ning Wiesenthali keskuse sekkumine pole vajalik, oli vastus Zuroffile. Jätkuks ka eestlastel kainet meelt.

URL: http://www.ekspress.ee/viewdoc/FEE134BD8BE94579C2256BF800427D65