By PRIIT HÕBEMÄGI
Kurikuulus natsikütt Efraim Zuroff mõjub eestlastele nagu punane rätik härjale.
Tema natsiküttimises on peidus nii armastus kui vihkamine.
Ja kõik vaidlused temaga on juba ette määratud läbikukkumisele.
Ma arvan, et on lihtsustav süüdistada Zuroffit selles, et ta otsib Eestis nii
hoolega natse ainult selle tõttu, et Simon Wiesenthali Keskuse
sponsoritele meeldida ning oma palka välja teenida. See seisukoht
isegi alandab teda. Tema motiivid on palju kõrgemad.
Minu arvates tegutseb Zuroff nagu
tunnetest pimestatud mees. Mida aeg edasi, seda ägedamaks
muutub Zuroff. See on pime kirg, mis teda edasi kihutab,
ja tema kire objekt on tal pääsmatult käest libisemas.
Kui viibisin Iisraelis, küsisin ühelt Tel-Avivi venelasest
taksojuhilt, et kuidas laheneb tema arvates juutide ja palestiinlaste
konflikt. Ta vastas, et ei näe mingit lahendust. Kuidas te
siis nii elada suudate, küsisin. Elame ja loodame ikkagi,
vastas ta.
Täielik lahenduse puudumine on ka Zuroffi traagika. Ta teab
ju, et raugastunud natside üle kohtumõistmine ei too tagasi
tapetud juute, ei anna isegi lohutust ega muuda sisuliselt
mitte midagi. Aga Zuroff tahab olla tugevam kui aeg, ta tahab
kiskuda vanad natsid aja lõugade vahelt välja ja tuua ellu
tagasi.
Zuroffi viha on ainult ühe sammu kaugusel
armastusest. Need vanadusnõdrad natsid on ju Zuroffile väga
kallid. Ta on mures, et nad ära surevad! Ta tahab, et nad
elaksid kaua, isegi väga kaua! Ta hoolib neist väga. Ta teeks
tõenäoliselt ükskõik mida, et nende elu pikendada. Aga enamik
neist natsidest, keda Zuroff Eestist otsib, ongi juba surnud
– nad tapeti Nõukogude Liidu ajal või surid sundasumisel.
Suhe natsidega on Zuroffi eksistentsi
nabanöör. Kas Zuroff peab oma ohvreid enne armastama, kui
ta neid vihkama hakkab? Küllap ta nutab neid taga, kui nad
kusagil maailmanurgas lihtsalt vanadusse surevad. Armastus
ja viha käivad käsikäes ja juhtuvad ühekorraga. Zuroff vihkab
natse ja hoolib nendest samal ajal.
Selle pimeda kire pärast jooksevadki
liiva kõik katsed Zuroffiga mõistusepäraselt argumenteerida.
Sest tema päralt on usk, mida ei ole vaja seletada, millel
ei olegi seletust. Usku ei pea põhjendama, piisab usust endast.
Vaidlemine Zuroffiga ei vii mõlemat
poolt rahuldava lahenduseni. Sest Zuroffil on hoopis teised
põhimõtted. Temal on missioon, millesse ta tingimusteta usub,
aga teised lähenevad asjale jaheda mõistusega. Samamoodi
ei ole lahendust palestiinlaste ja juutide tülile, mida muu
maailm nende eest lahendada püüab. Aga kui natsid otsa lõpevad,
siis kaovad Zuroffi elust nii armastus kui viha ja jääb vaid
lõputu kurbus.
URL: http://www.epl.ee/artikkel_211352.html
| 
