9. mai on Venemaa-sisene püha. Teine maailmasõda lõppes 8. mail.” Need sõnad ei tulnud Eesti, Läti või Leedu ajaloolase suust, seda ütleb hoopis Eesti Juudi Kogukonna vast valitud esimees Ilja Sundelevitš (55). Veelgi enam. Sundelevitš ei näe põhimõttelist vahet fašismil ja kommunismil.

Eesti Juudi Kogukonna esimees asetaks pärja ka nende Eesti sõdurite mälestusmärgile, kes sõdisid Saksa poolel. Ausamba välimus peab muidugi olema neutraalne. Sundelevitš mõistab eestlasi, kes mobiliseerituna kandsid SS-mundrit. Kas nad võitlesid Eesti iseseisvuse eest, sellele peaks vastuse leidma avaliku diskussiooni käigus. Kusjuures eesti keelt mitteoskavate kohalike juutide seisukohti selles küsimuses Sundelevitš ei väärtusta, sest need põhinevad Venemaalt tulnud propagandal.

Need avameelsed ja otsekohesed sõnad ei pruugi paljudele meeldida. Aga Sundelevitš on alati toetanud võitlust vabaduse eest ja totalitarismi vastu. Ja mitte ainult sõnades. Tema suguvõsa on kannatanud nii Saksa kui ka Nõukogude okupantide käe läbi.

Ilja Sundelevitš tunneb oma päritolu üle siirast uhkust. Tema esivanemad on Eestis elanud kuus-seitse sugupõlve. “Pärinen isa poolt Sundelevitšite, ema poolt Hazakite suguvõsast. Gabriel Hazak on minu onupoeg,” räägib Sundelevitš. “Suurem osa meie perekonnaarhiivist on Hooveri instituudis USAs. Minu vanaema juures Heliose kino majas Väike-Karja tänaval toimus üks esimesi Noor-Eesti näitusi. Vanaema lõpetas Peterburi konservatooriumi klaveriklassi Anton Rubinšteini õpilasena. Minu emapoolsel vanaisal oli tikkimistöökoda Tallinnas, ta tegi lippe Ants Laikmaa eskiiside järgi. Laikmaa oli ka tema malepartner.”

Sundelevitši isa töötas ajakirjanikuna Saksamaal, kust tal tuli 1936. aastal lahkuda. Elades mõne aasta Palestiinas, tuli ta 1939. aastal mõneks kuuks vanematele külla. Tagasi ei saanud ta kunagi. “Venelased tulid ja panid siibri kinni. Muidu oleksin võib olla sündinud hoopis Iisraelis. Loomulikult istus isa Siberis.” Saksa okupatsiooni ajal hukati Sundelevitši vanaema Männiku metsas. Sundelevitši onust sai aga Prantsusmaal üks vastupanuliikumise esifiguure.

Ilja Sundelevitš sündis Tallinnas küüditamise aastal 1949. Ta lõpetas venekeelse kooli, kuhu isa oli ta hirmu tõttu venelaste ees pannud. “Vene keele saamine minu emakeeleks oli seega juhuslik ja toimus tänu Molotov-Ribbentropi paktile. Teistes oludes olnuks see arvatavasti eesti keel.”

Kodus kõneldi aga saksa ja eesti keelt, vahel ka jidišit. Koduseinte vahel valitsenud meelsus otsustas paljuski Sundelevitši tuleviku. “Kui minu vanemad said tuttavatega kokku, räägiti kogu aeg eesti ajast. Keegi ei öelnud, et ostsin ühte või teist keemiatarvete poest Suur-Karja tänaval, vaid ikka Güntheri juurest. Kui ma kooli lõpetasin, olin päris küps antisovetšik .”

Pärast keskkooli astus Sundelevitš TPIsse ja lõpetas selle tootmisjuhtimise ja planeerimise alal. Töötas Majandusmatemaatika instituudis ja tervishoiuministeeriumis. Ja oli aktiivne dissident. “Trükkisin ja levitasin põrandaalust väljaannet Hronika tekuštših sobõtii . Sinna kirjutasid inimesed üle kogu Liidu, kohtuprotsessidest, kes peksa sai jm, ühesõnaga kogu dissidentlus.”

1973. aastal hakkasid juudid emigreerima Iisraeli. Sundelevitšil polnud mingit tahtmist minna, sest Iisrael tundus talle liiga sotsialistlik. “Mõtlesin küll selle peale, aga nõukogudevastane tegevus oli mulle siis tunduvalt tähtsam kui mingi muu asi.” Kõik muutus, kui Sundelevitši vastu hakkas huvi tundma KGB. “Asi lõppes sellega, et minu koju tuli endine klassivend, kes tollal töötas Pagari tänaval. Ta soovitas mul pillid kotti panna ja Iisraeli asuda.” Kuna alternatiiv olnuks vangilaager, Sundelevitš nõustus ja veebruaris 1977 lahkus perega Eestist.

Iisraelis elas Sundelevitš ligi paar aastakümmet. Sai algul tööle tervishoiuministeeriumi. “Viie aasta pärast olin ma uue minu poolt rajatud süsteemanalüüsi osakonna juhataja. Haridus, mille ma TPIs sain, oli täitsa konkurentsivõimeline.” 1980ndate lõpul võitis Sundelevitš konkursi ja sai osakonnajuhatajaks haiglas, mis kuulub maailma esikahekümne hulka.

Enne Tallinna naasmist 1996. aastal oli Sundelevitš mitu aastat ka The Jewish Agency for Israel emissar, kes tegeles kultuuriprogrammide ja keeleõppega. Kõigepealt Siberis ja siis Baltikumis.

Eestis ta haiglajuhina tööd muidugi ei leidnud. “Ma pakkusin küll ennast kaks korda, ühel juhul oli vastus eitav, teine kord seda ei tulnudki.” Leiba tuli teenida muuga. Sundelevitš on teinud kaastööd mitmele ajalehele, kirjutanud palju kunstist, näituste ülevaateid ning olnud Raadio 4 poliitiline kommentaator. Tal on ka väike kinnisvarafirma.

Sundelevitš on tõsiselt tegelnud fotograafiaga, esinenud näitustel. Ta kirjastas ja toimetas ka Ülo Soosteri naise Lidia mälestuste raamatu. Kokkupuude Soosteriga pole juhuslik. Juba Iisraelis kuulus Sundelevitš avangardirühmitusse Leviathan, mille rajas Soosteri ja Ilja Kabakovi kaaslane Moskvas Mihhail Grobman . Sundelevitš on tihedalt lävinud ka Soosteri poja Tennoga .

Eesti Juudi Kogukonna etteotsa asus Sundelevitš vastumeelselt. “Kaks ja pool kuud vastasin kategooriliselt ei. Siis kutsuti mind ühele vestlusele, et teisi, kes võiks sellega tegelda, pole eriti näha. Et tule appi. Raske oli ära öelda.”

Sundelevitš mõistab, et kogukonda pole lihtne juhtida. Põhjused on nii seesmised kui ka välimised. Viimastel aastatel on eestlased hakanud juutide peale viltu vaatama – põhjuseks natsikütt Efraim Zuroffi solvav käitumine. Ka Sundelevitši arvates pole Zuroffi tegevus Eestis siinsele juudi kogukonnale head toonud. “Kui mina oleksin Zuroff, käituksin teisiti. Kui oleksid mingid allikad olemas, paneksin need ilusti laua peale. Ja kui ei ole, siis jätaksin oma arvamused enda teada.” Zuroffi rahapakkumist info eest nimetab Sundelevitš alandavaks. Tema sõnul annab ühiskond ise välja neid, keda ta tõrjub, ja väljast ei saa seda reguleerida. Oma teoses “Olevikujutustuse projekt” (2003) on Sundelevitš koputajate kohta kirjutanud:

“Loe ülesanne läbi ja lahenda.

Juku müüs ... sõpra. Pärast veel ... sõpra.

Peale selle jäi Jukule veel ... sõber.

Kui palju sõpru oli Jukul?”

Kui vastuolud peaksid kogukonnas liiga suureks muutuma, astub Sundelevitš tagasi. “Kui ma näen, et pean liiga palju kompromisse tegema, siis panen lihtsalt pillid kotti. Ma ei ole mingi don Quijote, kes võitleb tuuleveskitega.”

Eesti Ekspress, 04.04.2006