27. juulil toimus Tallinnas meediaklubi „Impressum" konverents „Natsikütt Simon Wiesenthal". Osalejaid oli saja ringis. Ürituse staariks kujunes planeeritult Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff, modereeris „KP" ajakirjanik Galina Sapoznikova. Huvitava ettekandega esines külaline Moskavast, Fondi Holocaust asepresident ja ajaloolane Ilja Altman. Üritusel esitleti koguteose „Antisemitism. Kontseptuaalne vihkamine. Essee Simon Wiesenthali mälestuseks (Moskva, 2009) venekeelset tõlget.
I. Altman avas põhjalikumalt fondi töötamise põhimõtted, teatades muuhulgas Teise Maailmasõja ajal natside juhitud nõukogude juutide hävitamist kajastava temaatilise entsüklopeedia ettevalmistamisest. Minu küsimusele mustlaste saatuse kohta vastati, et viimastele on pühendatud ulatuslikum, tervet poognat hõlmav artikkel. Kusjuures Altmani meelest võinuks mustlastest veelgi rohkem kirjutada, kuid paraku jätab vastastikune kahepoolne ühiskondlik-teadusalane koostöö veel paljuski soovida. Küll aga ütles mees mulle ühe ülimalt tähtsa endapoolse seisukoha -- igasugune genotsiid on oma kohutavuses unikaalne (sic!), selles mõttes on kõik ohvrirahvad võrdsed (ausalt öeldes, niisugust radikaalselt üldhumanistlikku mõtet ma talt küll ei oodanud). Nii maailmasõja eelsed kui ka hilisemad, näiteks Kambodžas ja Ruandas. Lisaks kasutatakse seda mõistet viimasel ajal liialt meelevaldselt-demagoogiliselt. Olen tema väitega igati päri; minu meelest tähendab genotsiid mingi konkreetse etnose maksimaalselt kiiret füüsilis-massilist mõrvamist võimalikult suurel territooriumil. Nii nagu seda tehti näiteks armeenlaste, mustlaste ning juutidega. Meid praegugi aeg-ajalt painav 1949. aasta märtsiküüditamise meenutamine oli siiski räige inimsusevastane kuritegu. Kuid õnneks mitte genotsiid.

Järgmine sõnavõtja Dr. Efraim Zuroff kordas alustuseks oma eitavat suhtumist kavatsusesse mälestada MRP aastapäeval, 23. augustil ühiselt stalinismi ja natsismi-fašismi ohvreid. Säärane positsioon seisneb kontseptuaalses veendumises natsismi kui nähtuse suuremas ohtlikkuses isegi kommunismiga võrreldes. Niisugusel lähtekohal ei puudu sugugi sisemine loogika: nii natsionaal-sotsialismi kui ka kommunismi ohvrite arvu saab loendada igati võrreldavates suurustes, ainult natsism jõudis oma jubedustega hakkama saada oluliselt kiiremini -- kõigest kaheteistkümne aastaga. Samuti oli tema rassistlik hõimuideoloogia sedavõrd jäigalt-primitiivne, et juba immanentselt välistas pea igasuguse olulisema enesereformimise.

Ja millist idealistlikku projekti kogu maailma jaoks saanukski ta pakkuda? Mis pealegi vaimustaks sadu miljoneid erinevatest rahvustest ning rassidest inimesi?! Need on muidugi retoorilised küsimused. Lisaks ärgem unustagem: Molotov-Ribbentropi paktile koos salaklauslitega eelnes ometigi Müncheni 1938. aasta kokkulepe, mille kohaselt tolleaegsed juhtivad demokraatlikud riigid reetsid Tšehhoslovakkia Hitlerile. Ehk mälestada totalitaarsete režiimide ohvreid lausa kaks korda? Eestist vastvalitud Europarlamendi saadikud võiksid teha vastava resolutsiooniprojekti, sest ilma Münchenita ei oleks olnud ka seda kurikuulsat pakti.

Analüüsides põhjalikumalt Eesti olusid nentis väliskülaline kohalike ametivõimude soovimatust teha reaalset koostööd veel elavate natsikurjategijate kohtu alla andmiseks. Eelkõige pidas ta silmas siin elavat Mihhail Gorškovi (s. 1923) ja Venetsueela ning EV kodanikku Harry Männili (s. 1920). Nagu tavatsetakse mõnikord öelda, on kompetentsetel ametkondadel kindlasti oma, ilmselt oluliselt teistsugune arvamus antud küsimuses. 2008. a. ilmunud aastaraportis „Worldwide Investigation and Prosecution of Nazi War Criminals" on Eesti lülitatud nende riikide nimekirja, kes nö praktiliselt takistavad natslike kurjategijate vastutusele võtmist (kategooria F-2). Seevastu roimades kahtlustatava 89. aastase Ivan (John) Demyanuki deporteerimine Saksamaale osalemaks uues kohtuprotsessis on juriidiliselt igati korrektne akt.

Aktiivse naaskelküsijana söandasin härra Zuroffilt ettevaatlikult pärida keskuse edasise tegevuskava kohta. Teatavasti, juba puht looduslik-loomulikest põhjustest tulenevalt, hiljemalt mõne aasta möödudes saab otsa ka potentsiaalsete süüdimõistetud kurjategijate hulk. Mida siis edasi teha? Kas laiali minna või võtta ette uus väljakutse? Ehk kujuneb siis Simon Wiesenthali keskusest midagi analoogset Ameerika Ühendriikide sotsiaal-poliitilises elus ülimõjuka Anti-Defamation League´le, ainult nüüd juba globaalses ulatuses. Esineja arvates peaks peaeesmärk seisnema eelkõige Holocaust´i kui nähtuse mälestuse talletamises kõikide järgnevate inimpõlvede jaoks. Ära hoidmaks uusi humanitaarkatastroofe. See on kõige tähtsam.

P. S. Teatavasti suhtutakse „Impressum"´i tegevusse tihtipeale kahtlusega; saan säärasest hoiakust aru. Teisalt jällegi esinevad meediaklubis sageli rahvusvaheliselt tuntud inimesed (teadlased, ärimehed, poliitikud jt). Järelikult on ürituse eestvedajatel piisavalt vahendeid ning mõju. Eestikeelne meedia oma valdavas enamuses ei saa lõputult ignoreerida antud üritust. Seda isegi siis, kui kellegile mõne osavõtja nägu kohe sugugi ei meeldi. Arvamuste pluralismiga kui niisugusega tuleks siiski leppida. Ja seda mitte ainult sõnades. Kõigega ei pea muidugi nõustuma, kuid seda ei nõutagi.

ekspress.ee