Sellel aastal oleks suurettevõtja Harry Männil
saanud 90-aastaseks.
Männili perekonda peetakse maailma 200 suurema kunstikoguja
hulka, nende Kolumbuse-eelse kunsti kogu hinnatakse isegi
terves maailmas üheks väärtuslikumaks.
„
Olen kindel, et esimesed kaks Wiiraltit, mis ma 1943 Soome
kaasa viisin, vahetasin ühe vana jalgratta vastu,” on
Männil öelnud. „Kui tulin Venezuelasse, oli
mul algkapitali kümme dollarit, kaks ülikonda,
mõned särgid ja kindlasti mitte rohkem kui kaks
lipsu.”
Pääsküla poiss
Männili lapsepõlv möödus Pääskülas,
1943 lahkus ta Soome, sealt järgmisel aastal edasi Rootsi.
Paar aastat hiljem kolis ta edasi Venezuelasse. Taas Eestisse
käima sattus Männil alles 1990. aastal, seda Vaino
Väljase kutsel.
Männil tõusis toona peaminister Edgar Savisaare
loodud ja Tiit Vähi jätkatud väliseesti prominentsetest
ettevõtjatest koosneva nõuandjate grupi juhiks.
Männil juhtis aastaid äriimpeeriumi ACO Group.
See oli Venezuela tööstus-kaubandusfirma, mis kontrollis
enam kui kuuendikku Ladina-Ameerika ühe võimsama
riigi kaubandusest.
Männili sõpruskonda on läbi aegade kuulunud
mitmed USA liidrid. Tema sõprade ringi kuulus paljude
teiste mõjukate tegelaste kõrval ka näiteks
David Rockefeller ja USA endine president Gerald Ford.
„
Wall Street Journal tegi kord loo Venezuela majandusest ja
olin üks neist, keda majandustoimetaja intervjueeris,
rääkisime kolmveerand tundi. Ühel päeval
helistas mulle tuttav ja õnnitles, et minust on lugu
Wall Street Journalis. Reporter oli kolmveerandtunnisest
kõnest teinud ainult alapealkirja: „Harry Männil ütleb,
et Venezuelas on kõik keelatud, välja arvatud,
et erandid on lubatud. ” Selle lause peale küsis
Venezuela president, et mis pass mul on. Kui ma poleks olnud
kodanik, oleks mind kohe maalt välja saadetud,” on
Männil kirjeldanud.
Kuigi Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff seostas Männilit
juutide tapmisega, kummutas riigiprokuratuur keskuse süüdistused
ja kogutud tõendid, mille alusel ta natsikurjategijaks
tembeldati.
epl.ee
|